Murelaps Epa
4:45 PM Posted In olud Edit This 0 Comments »
Kuna taaraveost kurnatud lapsevanematele Kaiserile ning Rudolfile oleksidki paar puhkehetke ilmselgelt liiast olnud, otsustas Epa meelde tuletada, et ta on siiski murelaps.
Selgus, et Epa pole terve kooliaasta jooksul õppinud ära ühtegi sõna peale "mjäuu" ning mis kõige hullem- ta näoilme ja kehahoiak väljendasid üleolevat ükskõiksust ja väljakannatamatut pohhuismi kogu selle kooliskäimise ja õppimise suhtes.
Isa Rudolf püüdis kitarri piinates ja laulujoru kiskudes pojale küll õpetus- ja noomitussõnu peale lugeda, kuid viimane vehkis vaid hoogsalt sabaga ning ronis siis ema kaissu nurru lööma ja küüsi teritama, nagu ühele endast lugupidavale ilueedile kohane.
Hiljem veel arvas see Epa poiss, et tallegi on vanemate pidusöögiks olevad vorstivõileivad ette nähtud, kuid siinkohal näitasid lapsevanemad oma eriti karmi külge, pritsides poega veega ja öeldes talle, et kadugu too kus üks ja teine ning võib-olla kolmaski ebaviisakalt kõlav kehaosa.
Pärast sellist käitumist otsustasid kaks leidlikku pead, et õige aeg on see Epa juba ükskord tulle visata. Las teine põleb, kui ükskord juba sedasi on otsustanud käituda! Peanoogutuse näol saadi nõusolek ka murelapselt endalt.
Tehti ahju tuligi ja peeti omavahel aru. Vahelduseks murti ka pead ja prooviti saunalaval higi pritsides enda mõtetes selgusele jõuda.
Jah, lapsevanemad analüüsisid, arutlesid, pidasid nõu, kuid kuna Epa ei viitsinud isegi väriseda mitte, otsustasid Kaiser ja Rudolf lapsele veel ühe võimaluse anda ning jätsid selle karvakuuli elama.
Kui ükspäev Epa surmakuulutus ilmub, siis on selge, et keegi, kes nii palju muret oskab külvata, ei näe oma vanaduspäevi. Kui veab, näeb kerel leeki tundes silme-eest elu mööda jooksmas, kuid kui ei vea, ei näe sedagi.
Selgus, et Epa pole terve kooliaasta jooksul õppinud ära ühtegi sõna peale "mjäuu" ning mis kõige hullem- ta näoilme ja kehahoiak väljendasid üleolevat ükskõiksust ja väljakannatamatut pohhuismi kogu selle kooliskäimise ja õppimise suhtes.
Isa Rudolf püüdis kitarri piinates ja laulujoru kiskudes pojale küll õpetus- ja noomitussõnu peale lugeda, kuid viimane vehkis vaid hoogsalt sabaga ning ronis siis ema kaissu nurru lööma ja küüsi teritama, nagu ühele endast lugupidavale ilueedile kohane.
Hiljem veel arvas see Epa poiss, et tallegi on vanemate pidusöögiks olevad vorstivõileivad ette nähtud, kuid siinkohal näitasid lapsevanemad oma eriti karmi külge, pritsides poega veega ja öeldes talle, et kadugu too kus üks ja teine ning võib-olla kolmaski ebaviisakalt kõlav kehaosa.
Pärast sellist käitumist otsustasid kaks leidlikku pead, et õige aeg on see Epa juba ükskord tulle visata. Las teine põleb, kui ükskord juba sedasi on otsustanud käituda! Peanoogutuse näol saadi nõusolek ka murelapselt endalt.
Tehti ahju tuligi ja peeti omavahel aru. Vahelduseks murti ka pead ja prooviti saunalaval higi pritsides enda mõtetes selgusele jõuda.
Jah, lapsevanemad analüüsisid, arutlesid, pidasid nõu, kuid kuna Epa ei viitsinud isegi väriseda mitte, otsustasid Kaiser ja Rudolf lapsele veel ühe võimaluse anda ning jätsid selle karvakuuli elama.
Kui ükspäev Epa surmakuulutus ilmub, siis on selge, et keegi, kes nii palju muret oskab külvata, ei näe oma vanaduspäevi. Kui veab, näeb kerel leeki tundes silme-eest elu mööda jooksmas, kuid kui ei vea, ei näe sedagi.
0 comments:
Post a Comment