VabaAjaKeskus

Ajast, mil patsiendid Rudolf ja Kaiser erinevate haigussümptomite ilmnemisel eksikombel samasse palatisse paigutati, on kollaste seinte vahel märksa soojemaks ja naerusemaks muutunud, kuigi endiselt leidub ka põlemapanemispäevi ja kuhugi pole kadunud ka tšau-situatsioonid, kuna me elame ikkagi endiselt Eestis, kust sellised asjad juba üleöö ei haihtu.

Haiglaomanik NeoRott kogub endiselt igakuist voodikohamaksu, mis sürrealistliku arveüllitise näol jõuab igasse palatipostkasti. Erilist tähelepanu väärib ehitusfond, mida meiesugustel ei olevat vaja neoonse roti arvates küll tähele panna, kuid mille eest ta lihapirukakere ennast Egiptuses, Tais või kus iganes pruuniks praeb ja endasse reisimuljetest inspireeritud mälestusi ehitab.

Sina kullapaist verdköhiv, naeru puhuv ja muidu täitsa majavammukatkune patsient aga vaata, et sa ei virise, sest järjekord haiglauste taga ei ulatuvat mitte üksnes Kuu poeni, vaid lausa Tigutornini välja.

Aga armastame me seda kohta ikkagi, sest kust sa ikka leiad katlaveele ehitatud hiirtele mõeldud liuväljasid ja tähelepanuvajaduses siplevaid majavammukatkupoisikesi, kes sulle kopsusügavustesse ronivad ja kõrinaid, põrinaid, sõrinaid esile kutsudes sulle meelde tuletavad, et ega see hingaminegi võib ükskord lõppeda ning et tegelikult peaksid sa olema kuradi õnnelik, et sul on need keegid, kellega naerda ja nautida.

Oh neid armsaid palati- ja saatusekaaslasi! Ja oh neid kõiki esimesi lapsi, kes enamjaolt ennast meie eas just Karlovast leiavad.